Kui ma seda kohevat fliiskangast Abakhanis nägin, siis tekkis kohe idee hommikumantlist, mis oleks kapuutsiga, suur ja pehme. Mõõtsin seal kohapeal tükki üht ja teistpidi (kaalukanga tükk, ca 1,3 kilo) ja otsustasin, et tuleb välja küll. Tuli jah, aga ega järele eriti midagi jäänud.
Värv on tegelikult sügav vaarikapunane, kergelt on sisse pressitud ruuduline muster. Hommikumantel on tükk maad suurem kui mu mann, ca nr 60 või sinnakanti.
Lõike sain ühest vene foorumist, pdf-na ja ei seal jagamise kohas ega ka lõike peal pole sõnagi, kust lõige pärit on. Lõige oli kuni suuruseni 58, aga ma suurendasin kehaosas tunduvalt ülekäiku ning õmblusvarud lõikasin ka lahke käega, niipalju kui kangas lubas. Nagu öeldud, järgi jäi ainult peotäis pudi.
Enne õmblema hakkamist mõtlesin, et seda kangast on ilmselt hull õmmelda. Eksisin -- oli veel hullem kui ette kujutada oskasin. Sealjuures ei olnudki kõige probleemsem kanga venivus, mida algul arvasin, pigem vastupidi, eriti ei veninud midagi. Kõige raskem oli see, et kohevuse seest ei näinud, kuhu ja kui palju õmmelda ja kummitas pidev hirm, et kui harutama peaks, siis ei näe ju midagi. Õnneks pidin harutama ainult 2 x 7 cm varrukamansette, muu läks paika ludinal. Samuti ei olnud võimalik õmblusi maha pressida, lihtsalt kangas oli kohev ja nii jäigi. Kõige hullem aga oli see lõputu punane pudi, mis pudenes iga lõikamisega, kandus ühest toast teise ja ka peale korduvat koristamist on ikka siin-seal veel alles.
Lõikel ei olnud ei tehnilist joonist ega ka lõigete jooniseid, aga hoolimata sellest oli selge ja loogiline lõige. Kui teinekord teha, siis teeksin mõned asjad teistmoodi (nii kangakulu kui õmbluste vähendamiseks) -- välja lõikaksin nii, et küljeõmblust ei tuleks, rinnavoldi viiksin õlaõmblusesse ja poolest esiliistust allapoole kandiksin mingi õhema materjaliga.
Hoolimata eelnevast halast meeldis mulle seda hommikumantlit õmmelda -- kokku kulus aega ainult 4-5 tundi ning tulemus ületas ootusi mäekõrguselt.
Hommikumantel läheb juubelikingituseks ja loodetavasti on sellest rõõmu.
Värv on tegelikult sügav vaarikapunane, kergelt on sisse pressitud ruuduline muster. Hommikumantel on tükk maad suurem kui mu mann, ca nr 60 või sinnakanti.
Lõike sain ühest vene foorumist, pdf-na ja ei seal jagamise kohas ega ka lõike peal pole sõnagi, kust lõige pärit on. Lõige oli kuni suuruseni 58, aga ma suurendasin kehaosas tunduvalt ülekäiku ning õmblusvarud lõikasin ka lahke käega, niipalju kui kangas lubas. Nagu öeldud, järgi jäi ainult peotäis pudi.
Enne õmblema hakkamist mõtlesin, et seda kangast on ilmselt hull õmmelda. Eksisin -- oli veel hullem kui ette kujutada oskasin. Sealjuures ei olnudki kõige probleemsem kanga venivus, mida algul arvasin, pigem vastupidi, eriti ei veninud midagi. Kõige raskem oli see, et kohevuse seest ei näinud, kuhu ja kui palju õmmelda ja kummitas pidev hirm, et kui harutama peaks, siis ei näe ju midagi. Õnneks pidin harutama ainult 2 x 7 cm varrukamansette, muu läks paika ludinal. Samuti ei olnud võimalik õmblusi maha pressida, lihtsalt kangas oli kohev ja nii jäigi. Kõige hullem aga oli see lõputu punane pudi, mis pudenes iga lõikamisega, kandus ühest toast teise ja ka peale korduvat koristamist on ikka siin-seal veel alles.
Lõikel ei olnud ei tehnilist joonist ega ka lõigete jooniseid, aga hoolimata sellest oli selge ja loogiline lõige. Kui teinekord teha, siis teeksin mõned asjad teistmoodi (nii kangakulu kui õmbluste vähendamiseks) -- välja lõikaksin nii, et küljeõmblust ei tuleks, rinnavoldi viiksin õlaõmblusesse ja poolest esiliistust allapoole kandiksin mingi õhema materjaliga.
Hoolimata eelnevast halast meeldis mulle seda hommikumantlit õmmelda -- kokku kulus aega ainult 4-5 tundi ning tulemus ületas ootusi mäekõrguselt.
Hommikumantel läheb juubelikingituseks ja loodetavasti on sellest rõõmu.
Kohev ja kena, tundub hästi soe. Loodan, et kingisaaja elamine on jahedapoolne, mõnus end sisse mässida.
ReplyDelete