Pakaselistel öödel külmetasid mu lõngad kenasti väljas ja kui tagasi sisse tõin, sorteerisin ja muidu vaatasin neid, siis enam ei tahtnud mustade prügikottidega õmblemislaua alla panna. Plastmassist kobakaid ka ei taha rohkem kokku osta. Kuna mul ikka neid räbaldunud teksaseid jagub, võtsin 3 suuremat paari ja tegin nn kastid.
Mõõdud on 40x40x40, täpselt planeeritud selle järgi, et konku riiulile 2 tükki kenasti kõrvuti mahuks.
Voodriks on paksem puuvillane kangas, millest olen varem teinud sisupatju. Voodrid tegin valmis kõigepealt ja hea oligi, pärast teksade kokkuõmblemist poleks enam viitsinud voodritega jamada:)
Kastid on lötsid ja ma meelega ei pannud tugevdust voodri ja pealise vahele, et mahutaks paremini ning tühjaks saades oleks võimalik kokku voltida.
Ühe kasti küljed on pükste säärtest, teisele lõikasin ka tagumikutükke koos taskutega. Kinniseks tegin puuvillasest valgest riidest nöörikanaliga riba ning kantisin ühe nõukaaegse kolekanga servaga.
Värvlitest lõikasin kummagi kasti vastaskülgedele ka sangad tõstmise hõlbustamiseks.
Villase, peamiselt sokilõnga, kast sai ülemäära täis topitud, aga sealt läheb kohe paras ports kudumiseks. Puuvillase kast mahutaks aga veelgi.
Tegelikult jäi ikka paar musta kotti veel, aga ka selle aasta eesmärgiks on lõngu maksimaalselt ära kulutada, seega loodan aasta lõpuks kõik jäägid mahutada nendesse teksakastidese.
Tänaseni ei ole meil koisid näha olnud, aga et koid ka edaspidi ei tahaks mu lõngu, tegin suvel korjatud soolikarohuga šifoonist kotikesed. Ma ei teagi, mis osa sel taimel koisid tõrjuma peaks, igaks juhuks panin kõik õite, varte ja muu mudruga kottidesse.
Igal juhul olen ma rahul, et osadestki prügikottidest lahti sain ja motivatsioon rohkem kududa ikka tõusis tunduvalt. Mida rohkem koon, seda rohkem on ruumi kangastele:)
Tumeroheline linik (33x33 cm) on sama mustriga kui tekilapid, vaid servast jätsin veidi ära, et oleks kapikesele paras: 
